Olukord, kus siis noor tüdruk tuli kõhuvaluga
haiglasse. Valu ei olevat nii väga tugev olnudki, kuid kiirgub alla paremale
kõhupiirkonda ja nii igaks juhuks pigem tuldi kontrolli. Peale kirurgi
läbivaatust ja analüüside vastuseid selguski, et tegemist pimesoolega ning vaja
minna lõikusele. Kõik oli ilus ja tore kuni sinnamaani kui vaja hakata kaüüli paigaldama.
Tüdruk läks endast nii välja ja konkreetselt keeldus sellest. Ütles, et võib
koju ka minna, et ega see kõht ei valutagi enam nii väga (see oli muidugi
vabandus). Üritasime tüdrukut rahustada ja selgitada, et see ei ole midagi nii
hullu kui ta arvab. Kuid tüdruk ütles, et seda räägivad kõik õed koguaeg, kuid
siiski on alati talle haiget tehtud. Tüdrukul oli niivõrd suur hirm ja ärevus
sees seoses kanüüli paigaldamisega. Selgitasime tüdrukule kanüüli vajalikkusest,
et ilma selleta ei saa teda operatsiooni tuppa lasta ja sealsed õed ei saa
anesteesiat teostada. Üritasin luua tüdrukuga usaldusliku kontakti ja temaga rahulikult
rääkida, et ta mõistaks ja saaks aru kui vajalik see siiski on. Pakkusin talle
ka varianti paigaldada Emla kreem, et siis ta ei tohiks kindlasti valu tunda.
Minuga rääkides tüdruk rahunes isegi maha ja oli nõus selle variandiga, et
eelnevalt pannakse Emla kreem ja siis kanüül. Hiljem tüdruk mainis, et kui ta
väike oli tehti talle samuti süsti ja öeldi, et "oii Sa ei tunne
midagi" ning peale seda on tüdruk täiesti vastu nii süstidele, kanüülidele
ja muudele "torkimisviisidele". Mainis ka, et tegelikult kanüüli
paigaldamine ei olnud tõesti valus, nagu ka lubatud sai, kuid paratamatult
tekib tal kohe selline ärevus ja halb tunne sisse, kui kuuleb, et peab näiteks
süsti saama või nagu antud olukorras kanüüli paigaldama. Samuti ütles tüdruk,
et talle meeldis, et temaga räägiti rahulikult ja selgitati asja, et see viis
ka mõtteid natukene mujale.
Ilmselt tüdrukule tundusid ka kõik süstlad nii suured nagu antud pildil.
Väga positiivne lugeda nii kannatlikust õest, kes järjepidevalt patsiendiga arvestades ja teda rahustades tulemuseni jõuab. Taolist ärevust leidub palju ja tihti ei hakka õed vaevumagi patsienti rahustama vaid teevad niiöelda "läbi häda" protseduuri ära, mis on täiesti vale tegevus. Antud lähenemine oli palju edukam ja patsiendile ka parem kogemus. :)
VastaKustutaPositiivne lähenemine patsiendi hirmule. Näitab head suhtlemisoskust patsiendiga ning loodetavasti kasvatab tüdruku usaldust ka edaspidisteks meditsiinilisteks protseduurideks.
VastaKustutaMulle väga meeldis sinu poolt kirjeldatud juhtum. Kui inimene kardab süstlaid ja torkeid, siis muutud ta ärevaks ja proovib igal viisil antud situatsiooni vältida. See on kaitsereaktsioon. Kui inimesega suhelda ja selgitada tegevuse kulgu ning pakkuda võimalusi selle paremaks sooritamiseks, siis muutub ärevus väiksemaks. Sinu poolt oli väga hea lähenemine antud situatsioonile.
VastaKustutaTore, et selline olukord niivõrd hästi lõppes, et patsient suudeti maha rahustada ning õed jäid samuti lõpuni kannatlikuks. Sellised olukorras ongi kõige õigem rahulikult ära selgitada, et miks protseduur vajalik on ning kuidagi situatsiooni patsiendi jaoks mugavamaks teha (antud juhul Emla kreemi kasutamine). Tean ise üht juhtumit, kus üks noor neiu, kes saadeti MRT-sse sai väikese paanika-atakki, kuna ta ei olnud selleks valmis, et talle paigaldatakse kanüül (ning ta nii kartis kanüülimist ja muid süstlaga torkeid).
VastaKustutaVäga hästi lahendatud olukord. Rikkis plaadi tehnika, ikka ja jälle selgitada ja rahustada, samalajal mõtted kõrvale juhtida.
VastaKustuta